Eesti riiklik mahepõllumajanduse poliitika
Jaanus Marrandi, põllumajandusminister
e-post: jaanus.marrandi@agri.ee, tel 625 6101
Mahepõllumajandus on viimasel kümnendil välisriikides jõudsalt arenenud. Tarbijate üha kasvav teadlikkus toiduohutusest ja keskkonnaküsimustest on oluliselt suurendanud huvi mahetoodangu vastu. Peamiseks liikumapanevaks jõuks, mis ergutab tootjaid mahepõllumajandusele üle minema ongi just tarbijate järjest suurenev huvi ning turgude avardumine. Alguses elavdas mahepõllumajandust aga riigipoolse mahepõllumajandust toetava hoiaku märgatav suurenemine, seejuures võimaldati tootjatel saada ka rahalist tuge erinevatest toetusmehhanismidest.

Ka Eestis on huvi mahepõllumajanduse vastu viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud.

  • 2 aastaga on tootjate arv suurenenud 4 korda ning mahepõllumajanduslikus kasutuses oleva maa pindala 5 korda. See on kinnituseks, et oleme püsinud 2000. aastal vastuvõetud Eesti Põllumajanduse Arengu Strateegias määratud suunal.

Arengut mõjutavateks teguriteks võib eelkõige pidada:

  • mahepõllumajandustoetuse andmist alates 2000. aastast;

  • tootjate paremat informeeritust, eelkõige neile koolitusvõimaluste loomist;

  • kontrollsüsteemi muutmist efektiivsemaks;

  • avanenud ekspordivõimalust.

Ka Eesti tarbija oskab juba mahepõllumajandustoodangut nõuda. Eesti Konjunktuuriinstituudi poolt 2001. aasta lõpus läbiviidud tarbijaküsitlus näitas, et tarbijatel on huvi mahetoodete ostuks, kuid hetkel on pakkumine veel väike. Suur osa mahepõllumajanduslikus kasutuses olevast põllumajandusmaast on veel üleminekuajal ning seega ei saa seda toodangut mahepõllumajanduslikult märgistada. Tarbijahuvi näiteks võib tuua, et 63% vastanutest ostaks mahepiimasaadusi ning 58% maheköögivilju sageli. Seejuures on rohkem kui pooled ostjad nõus mahetoodete eest tasuma kuni 10% kõrgemat hinda ning seda arvestades meie ostjate endiselt suurt hinnatundlikkust.

Nagu eelnevast selgub, on lähiaastatel oodata Eesti mahepõllumajanduse arenemist veelgi kiiremas tempos. Kuidas muidu jõuda järgi Euroopa Liidu poolt seatud eesmärgile, et aastaks 2005 oleks mahepõllumajanduslikult viljeldavat maad 10% kogu haritavast maast.

Ka riigil on seejuures täita oma ülesanded:

  1. töötada välja mahepõllumajanduse strateegia ja arengukava. Seejuures tuleb selgitada välja praegused kitsaskohad, määratleda eesmärgid, milleni tahame jõuda ja mehhanismid selle saavutamiseks. Vaid kompleksselt sektorit arendades on võimalik edu saavutada.

  2. jätkata põllumajandusliku keskkonnatoetuse raames mahetootjate toetamist, kompenseerides seejuures mahetootmise omapärast tingitud täiendavad kulutused ning saamata jäänud tulu ning lisades toetuse määrale teatud protsendi täiendavat stiimulit;

  3. jätkata sooduslaenude ja investeeringutoetuste andmist;

  4. pöörata senisest suuremat rõhku turuarendamise toetamisele;

  5. toetada senisest enam mahetootjate koolitust ja nõustamist;

  6. võimaldada mahepõllumajandusele suunatud rakendusuuringute tulemuste kaudu tootmise arendamist;

  7. jätkata järelevalvesüsteemi arendamist, mis võtaks arvesse kõigi huvigruppide huve ning looks seejuures tingimused mahepõllumajanduslikult toodetud või töödeldud saaduste ja toodete väljaveoks ning Euroopa Liidu nõuetele vastava kontroll- ja järelevalvesüsteemi liitumisjärgseks rakendamiseks.
Avalehele